Üldiselt vastas sovrin 1 naelsterlingile ehk 20 šillingile, kuid mündile ei olnud märgitud selle nimiväärtust. Sovrineid tunti nende massi, läbimõõdu ja kullaproovi järgi. Esimeste sovrinite kullaproov oli 23 karaati (proov 958), hiljem vähendas kuningas Henry VIII kullaproovi 22 karaadini (proov 917). Sellise kullaprooviga kullast sai Briti saartel ja hiljem ka Ameerika Ühendriikides standard.
Viimased varasemad sovrinid vermiti 1604. aastal. Nende asemel tulid hiljem käibele teised mündid, nagu broad’id ja ginid (ingl guinea), kuid pärast Napoleoni sõdu hakati vermima nn uusi sovrineid.
Ilmselt aitas sovrinite uuesti kasutusele võtmisele kaasa Napoleon. Sovrini tagakülje kõige tavalisem kujutis on draakonit tappev Püha Jüri, kellel oli tol ajajärgul sümboolne tähendus. Püha Jüri sümboliseeris võimsat Inglismaad ning tapetav lohe Napoleoni kaotust.
1817. aastal telliti Itaalia skulptorilt Benedetto Pistruccilt kujundus uuele mündile. Ta valmistas kuningas George III büsti, mida kasutati sovrini esikülje kujunduse loomisel. Sovrini tagaküljele mõeldud püha Jüri ja lohe tegi Pistrucci vahast. Kuningliku Rahapaja graveerijad ei suutnud Pistrucci kavandeid terasesse kopeerida, niisiis võttis skulptor ise asja käsile.
19. sajandi alguses avas Ühendkuningriigi Kuninglik Rahapada filiaalid kolmes Austraalia linnas: Sidneys, Melbourne'is ja Perthis ning peale nende veel ka Indias, Lõuna-Aafrikas ja Kanadas. Need filiaalid varustasid sovrinitega kogu Briti impeeriumi. Nende filiaalide münte on võimalik ära tunda müntidel olevate väikeste rahapaja märgete järgi.
MIS MUUDAB SOVRINID HUVITAVATEKS?
- Sovrinitele ei ole vermitud nimeväärtust.
- Sovrinite esiküljel on kujutatud ühtekokku kaheksat Inglismaa monarhi.
- Sovrinit peetakse maailma üheks kuulsaimaks mündiks läbi aegade.
- Nn Uusi sovrineid vermiti viiel mandril.
Kuninganna Victoria valitsemisajal, mil pandi alus Briti impeeriumi majanduslikule õitsengule, suurenes ka sovrini tähtsus. 1860. aastal koostatud ametlikus nimekirjas on vähemalt 36 kolooniat, kus sovrineid kasutati seadusliku maksevahendina. 19. sajandi viimasel veerandil oli sovrinites võimalik maksta maailma eri paigus. Mõnedes riikides, näiteks Brasiilias, Egiptuses ja Portugalis, peeti sovrinit suisa tavaliseks valuutaks.
Kuninganna Victoria aja esimeste sovrinite esiküljele oli vermitud noore kuninganna portree ja tagaküljele vapikilp või Ühendkuningriigi kuninglik vapp. Kuid sovrini sellist tagakülge kritiseeriti palju ja nii võeti sovrinitel taas kasutusele püha Jüri ja lohe kujutis. Käibele lastud sovrinitel kasutati kokku kolme kuninganna portreed: „Noorpõlve portree“ (ingl Young head), „Juubeliportree“ (ingl Jubilee head) ja „Looriga portree“ (ingl Old head/Veiled Head).
Kuninganna noorpõlve portreega sovrineid vermiti aastail 1838–1887. Huvipakkuv on fakt, et noorpõlve portreega mündid olid ainukesed riiklikud mündid, millel oli kaks erinevat tagakülge. Mõlemal mündil on esiküljel noore Victoria portree, kuid aastail 1838–1887 vermitud sovrinite tagaküljel on kasutatud vapikilpi, aastail 1871–1887 vermitud müntidel aga kasutas Kuninglik Rahapada taas püha Jüri ja lohe võitlust kujutavat stseeni.
Aastate jooksul kujutati sovrinite esikülgedel ka teisi Briti monarhe, näiteks Edward VII (kuninganna Victoria poeg), George V (kuninganna Elizabethi vanaisa) ja George VI (kuninganna Elizabethi isa). 1930. aastate majanduskriis tegi lõpu sovrini kui käibemündi kasutamisele.
Tänapäeval pole sovrin mitte ainult üks maailma tuntumaid münte, vaid ka kollektsionääride poolt hinnatud, kvaliteetne ja ajalooliselt tähtis münt.
